Positiivne kogemus Micro tõukeratastega

Meie vanem laps (4. a) on juba ammu endale tõukeratast luninud. Siiani olime otsustamise edasi lükanud sest korralikud tõukekad pole sugugi odavad, las sõidab oma jalgrattaga! Nüüd otsustasime, et las ta siis saab ühe väikese tõukeka (Mini Micro, kaalupiirang 20 kg), mida saaks ühtlasi ka reisile kaasa võtta ja jätkuks ka nooremale  õele pärandada.

Paraku – olukord, kus ühel lapsel on (uus huvitav mänguasi) ja teisel ei ole – kipub olema selline õrn ja ebastabiilne.  Lahendasime siis nii, et poiss sai endale Maxi micro (kaalupiirang 50 kg), ja tüdruk sai Mini.

Esimene sõidukatsetus näitas, et 4-ne vajab väikest juhendamist ja saab seejärel päris kenasti hakkama.  5-6-sed testisõitjad naabermajast ei vajanud üldse juhendamist. 2-aastasel kippus sõidutrajektoor tasapisi teepealt võssa kiskuma aga see ei üllatanud sest abiratastega 12″ jalgratas käitub tal täpselt samamoodi. Laps vaatab rohkem oma jalgu, kui ettepoole ja nii ta läheb. Naabrilaste tõukeratas (1 ratas ees ja 2 taga)  on 2-sele tunduvalt keerulisem sõita sest lai tagaots segab tõukamist. Samuti on oht, et laps keerab hoo pealt lenksu risti ja kukub. Micro ratastega ei ole seda karta. Juhtkangiga tõukekas tahab üldiselt sõita otse. Mida järsem pööre, seda rohkem peab jõudu rakendama. Muidugi KIIVER peaks kindlasti peas olema, nagu ka rattasõidul, uisutamisel ja rulasõidul.

Microdega sõitmisel soovitan alguses jälgida, et sõitja esimene jalg asetseks astmelaua keskel ja keharaskus ei oleks liiga ees. See tagab, et igast väikesest kivikesest ülesõitmisel ei lähe ratas tasakaalust välja.